Tehes DISCi koolitusi ja coachinguid on mul alati suurim rõõm näha seda, kuidas inimesed saavad juurde uusi taipamisi, mõistmisi, sisemist rahu, selgust ja kergust oma elu suhtes. Ja sellega käib tihti lõpus kaasas küsimus, et "kust Sa üldse selle peale tulid, et DISCiga tegelema hakata?"
Tahaksin öelda, et mul oli sellega mingi eriline geniaalne plaan, aga tegelikult ei olnud.
Küll oli see plaan olemas Universumil, kes korraldas sujuvalt kõik mu elus nii, et saaksin täna teha seda mida teen.
On olemas inimesi, kes on loomupoolest head teiste inimestega suhtlemisel ja nendega läbi saamisel - nad on selle õppinud/kopeerinud oma vanematelt ja teistelt ümbritsevatelt täiskasvanutelt väga varajases eas. Peamine selle-alane alateadvuse programmeerimine toimub meil esimese 12 aasta jooksul, kui oleme väga vastuvõtlikud kõigele meie keskkonnas (ennekõike siis vanemad, aga ka vanavanemad, õpetajad, kasvatajad, onud-tädid jne.)
Mis puudutab minu suhtlemisoskust, siis minu varajane "programmeering" sellega seoses oli see, et suhtlemine on ikka üks ebamugav ja kehva enesetunnet tekitav tegevus.
Kuna olen sündinud ühest kõrvast kurdina ja väiksena oli mul põses sõna otseses mõttes auk, mis läks umbes paari sentimeetri sügavusele põse sisse ja lisaks ka väike kasvaja kõrva küljes, siis pidin koolis tihti vastama küsimustele, et "kuhu see auk ikka läheb?" ja "kas sa tegelikult ka ei kuule selle kõrvaga mitte midagi?"
Need küsimused ja kõik sellega kaasnev tekitas järjest kasvavat ebamugavustunnet kuni hakkasin vältima igasugust suhtlemist, et vältida neid küsimusi, millele mul lapsena tegelikult häid vastuseid ei olnud.
Läbi kooliaja lahendasin kogu olukorra sellega, et keskendusin oma õpingutele - sain häid hindeid, olin "tubli laps", mul oli paar head sõpra ja kõik oli väga hästi.
Ja kuna koolis öeldi alati ette, mida tegema pidin ja ma oskasin kõike hästi, siis kõik sujus.
Kuni jõudis kätte ülikool ja täpsemalt eelviimane kursus - kui mulle hakkas äkki kohale jõudma, et hakkan varsti lõpetama ja see tore elu, et mulle öeldakse kõik ette, hakkab läbi saama.
Mõistsin, et pean ise hakkama oma peaga mõtlema ja leidma lahendusi küsimustele, millele mul vastuseid polnud.
Mõistsin, et see imelik oskus "suhtlemisoskus" on midagi, mida mul läheb varsti väga vaja.
Aga kuidas hakata õppima midagi, mille kohta kõik eeldavad, et üks 21-aastane noormees peaks ju suurepäraselt juba oskama?
Universum korraldas asjad nii, et just sellel 2001. aastal tuli Eestisse värbama esmakordselt suuremat tiimi Southwestern Advantage otsemüügifirma esindaja, kes otsis tudengeid, kes tahaksid tulla suvel Ameerikasse ukselt-uksele raamatuid müüma.
Olles infotunnil, kus sellest võimalusest räägiti ja muuhulgas mainiti suhtlemisoskuse arengut, käis mul reaalselt peast läbi mõte, et "aga see oleks ju geniaalne - saan minna Ameerikasse, õppida seal suhtlemisoskuse selgeks ja kui tulen tagasi, siis keegi ei pea üldse teadmagi, et ma enne ei osanud suhelda!"
Pärast väga kiiret valiku- ja otsustusprotsessi juhtus nii, et ma saingi valitud sellesse väga unikaalsesse esimesse tiimi, millest on tänaseks välja kasvanud Eesti tudengite üks suurimaid ettevõtmisi Eestis.
Lendasin USAsse, kõigepealt New Yorki, sealt edasi Nashville'i ja siis juba oma suvepiirkonda Indiana osariigis Notre Dame'i ülikooli lähedale ühte väikelinna.
Tahaksin öelda, et kõik läks lepase reega ja libedalt, sest ma olin ju nii tark koolis olnud.
Ei läinud.
Avastasin, et kedagi väga ei huvitanud see kui tark ma olin.
Minu mugavustsoon enne suve oli olnud suhtlemine väga üksikute lähedaste sõprade ja pereliikmetega.
Suvel suhtlesin 12 nädalat järjest, 6 päeva nädalas iga päev umbes 40-50 täiesti võõra inimesega, mis viis mind minu mugavustsoonist totaalselt välja.
Kui esimene suvi sai läbi, siis ma olin nii pettunud oma alla keskpärase tulemuses, et esmane reaktsioon oli see kõik pikalt saata.
Aga kui ma olin saanud natuke järele mõelda, siis märkasin kolme asja:
1-- ma ei olnudki maha surnud (kui sa oled kunagi teinud midagi täiesti oma mugavustsoonist väljas, siis tead, et see hirm on väga reaalne isegi kui päriselt elule oht puudub)
2-- need uued sõbrad, kes olin leidnud, olid täiega ägedad :)
3-- märkasin, et inimestega suheldes olin muutunud vabamaks ja sujuvamaks -- ehk siis kuidagi oli juurde tekkinud sedasama suhtlemisoskust, mida olingi otsima läinud.
Aga kui aus olla, siis suvel järjest "ei"-sid kuuldes ei olnud küll tunnet, et "õpin siin kõvasti suhtlemisoskust praegu!"
Samas midagi jäi ikka külge.
Pikk jutt lühikeseks - käisin kokku raamatuid müümas 7 suve, selle aja jooksul tehes üle 20000 külma koputuse võõraste inimeste ustele.
Ja peale kolmandat suve oli see, kui mu müügijuht tutvustas mulle DISC'i.
Nagu ütlesin enne, olin pettunud oma tulemustes esimesel suvel.
Ja tegelikult ka teisel ja kolmandal suvel, kuigi müügitulemuste mõttes kasvasin mõlemal suvel kaks korda võrreldes eelmise suvega.
Sain aru, et kõige rohkem valmistas mulle pettumust asjaolu, et ma ei saanud aru!
Ma ei saanud inimestest aru.
Ma ei saanud aru, miks nad ostavad.
Ma ei saanud aru, miks nad ei osta.
Ma ei saanud aru, miks nad käituvad nii nagu käituvad.
Miks nad vahepeal ütlevad üht, aga mõtlevad teist?
Olin alati harjunud asjadest aru saama ja see mitte-mõistmine ajas mu hulluks, sest pidasin ennast ikka üle keskmise targaks inimeseks, kes saab ju asjadest aru :)
Selleks, et endale mingitki loogikat tekitada, lahterdasin inimesed oma peas laias laastus kaheks -- normaalsed inimesed ja jobud.
Normaalsete inimestega saab normaalselt juttu ajada -- tead neid onju?
Nendega saab suhelda, nendega saab koostööd teha, nendega saab koos aega veeta.
Ühesõnaga - normaalsed.
Jobudega on nii, et vahet pole mida sa ütled, nad ei saa aru.
Ja vahet pole mida nemad ütlevad, sina ei saa aru.
Vestluse lõpuks olete mõlemad lihtsalt närvis ja mõtlete, et milleks seda vestlust üldse vaja oli -- tead selliseid ka?
Kui müügijuht rääkis DISCist, siis ütles ta, et "tead Kaido, inimesed on erinevad ja nad mõtlevad erinevalt ja ostavad erinevatel põhjustel."
Minu sisemine skeptik raputas selle peale pead ja ütles vastu: "Ei, ei, ei -- sa ei saa aru -- MINU piirkonnas on ikka need jobud."
Müügijuht: "Ei ole jobud, lihtsalt erinevad on."
Mina: "No minu arvates on ikka jobud. Aga OK, ma KAALUN seda võimalust."
Pärast paari-aastast DISCi teooria intensiivset testimist raamatumüügis pidin tunnistama oma müügijuhile, et tal oli õigus.
Ja kuigi ühelt poolt oli raske tunnistada oma eksimust :), siis teiselt poolt tundsin meeletut kergendust.
Lõpuks ometi sain ma aru!
Jah, mul ei olnud vastuseid kõigile küsimustele, aga ma hakkasin nägema tunneli lõpus valgust.
DISC andis kätte selle niidiotsa, mida sain hakata vaikselt lahti harutama, et hakata mõistma, et miks erinevad inimesed käituvad nii nagu nad käituvad JA miks mina ise käitusin nii nagu mina käitusin!
Õppisin nii mõndagi enda kohta, tänu millele õppisin ennast paremini juhtima, oma käitumist teadlikumalt valima ja arendama endas iseloomujooni, mida mul varem polnud.
Ja kui kohtusin oma abikaasaga 2007. aastal, siis õppisime koos üksteise kohta.
Ja kui meil sündisid meie kolm last, siis õppisime nende kohta.
Ja märkasin, et kui jagasin oma avastusi teiste inimestega, siis oli neil ka nendest kasu.
Alustasin koostööd Indrek Rahiga, kes on Eestis tegelenud DISCi koolitamisega tänaseks 20 aastat, tegin tema juures ära oma rahvusvahelise litsentsi DISCi meetodi ametlikuks kasutamiseks oma coachingutel ja koolitustel.
Praeguseks olen olnud seega DISCi fänn juba üle 15 aasta ja kuigi DISCi põhimõtted on äärmiselt lihtsad, siis selle sügavust ja ulatust olen avastanud terve selle aja ja ikka tuleb isegi täna sisse täiesti uusi avastusi ja kasutusvõimalusi, mida pole varem märganud või osanud nii näha.
Suurim põhjus, miks ma lõputult naudin DISCist rääkimist ning DISC koolituste ja coachingute tegemist, on selles, kuidas see lihtne mudel muutis minu oma elu ära.
Ja olles seda kõike õppinud täiskasvanuna nii nullist kui veel olla saab, siis olen näinud, kuidas see on andnud mulle võimed aidata iga inimest, olenemata sellest kust kohast ta pihta hakkab -- ja see innustab mind veelgi rohkem.
Küsimus:
Mis on see miski, mis on sinu jaoks täna nii iseenesest mõistetav, mille kohta sa tead, et see pole alati nii olnud?
